Tartu Kõrgem Kunstikool
In Utero. Turvatunderuumid
Diplomitöö
Kristina Viin
Skulptuuriosakond
Juhendaja: Jaanus Kivaste
Praktilise osa tehniline juhendaja:
Lauri Tamm
Tartu 2010
Emale.
Seesama
meri
meis
kõigis
punane
pime
soe
meri
meis
kõigis
punane
pime
soe
Kõigi
kaarte tuulte
tuksumine
südame-
purjedes
kaarte tuulte
tuksumine
südame-
purjedes
vahujoom
läbi
valge
avaruse
läbi
valge
avaruse
mõlalt
pudenev
küsimus
veeremas
laine-
pinnale
tagasi
hirm
pimeduse
taga
kas see-
sama meri
ootamas
merd
pudenev
küsimus
veeremas
laine-
pinnale
tagasi
hirm
pimeduse
taga
kas see-
sama meri
ootamas
merd
Jaan Kaplinski
Sissejuhatus
Mis vaevab inimest? Kas pole mitte üks osa inimese olemisest elukestev tunglemine millegi lõpuni kättesaamatu järele, lõpuni hoomamatu järele, täiusliku heaolu ja turvatunde järele, alates sellest hetkest peale, kui ta on emaüsast veel tundmatusse maailma paisatud? Mis lohutaks inimest, elukestvat otsijat, kes seikleb lakkamatult äraigatsuses, soovunelmate rägastikus, püüdes leida kõikehõlmavat ühtsust iseenda ja maailmaga? Teadvuse kaotamine? Või hoopis teadvustamatuse kaotamine? Meditatsioon? Religioon? Kunst? Või ongi olemise peatamine ainus viis ihade karussellist väljumiseks, heites sümboolselt tagasi emaüska, maamulda, kaotades piirjooned iseenda ja maaga, kaotades enda? Jumal/Ema seda teab. Kas teab?
Inimesed on läbi aegade püüdnud anda iseendale ja universumile sakraalset mõõdet. Läbi initsiatsiooniriituste ja teiste tseremooniate on loodusrahvad püüdnud jõuda uuele vaimsele tasandile, jõuda jumalatele lähemale, saada makrokosmosega üheks, kandes inimesena endas väikest maailmamudelit. On ehitatud pühamuid, kirikuid, kasutatud narkootilisi aineid ja teisi ekstaatilisi võtteid, et jõuda lähemale õndsale kõiksusetunnetusele ja vabaneda seeläbi maistest hirmudest ja painetest. Kunstnikud on ihalenud vabadust läbi oma teoste, eriti performance - aktsioonide, samuti on üritatud kõrgemat teadvust avada läbi sensoorse isolatsiooni tingimuste.
Kõikjal maailmas on austatud Emakest Maad. Sealt, naiselikust ürgalgest, saab kõik elav alguse ja sinna ta suubub. Maast on ikka kaitset otsitud, maast on usutud uuestisündi. Maaga ja selle profaansete elementidega on võrreldud inimest mikrokosmilisel tasandil, homoloogilistes seostes.
Psühhoanalüütikud kõnelevad emaihalusest, inimese elukestvast tungist jõuda tagasi turvalisse, igiarmastavasse emaüska, saada ema kehaga üheks. See pole eluajal saavutatav, lõplik lahustumine tähendaks surma, metafoorses tähenduses Maa-Emasse naasmist.
Nõnda luuakse elukestvalt enese ümber privaatseid turvatunderuume, kus ennast hästi tunda, kuhu pageda, kuhu „ära kaduda“. Oma lõputööga tahan minagi luua ühe neist „turvatunderuumidest“, ühendades kõige üldisemad inimesele vajalikud elemendid kaitstustunde ja relaksatsiooni saavutamiseks „emaüsaunelustega“. Selleks ehitan munakuju meenutava isolatsioonikambri, mugava pesa, milles lesimine ning ema südametukseid ja teisi sisehääli meenutavad audiolained objekti siseseinas peaksid vabastama inimest painetest ning meenutama talle algset, prenataalset olemist.
1. Turvatunne. Ema
Mul on ema, kelle nimi on Sylva. Julgeksin öelda, et tema on andja olend. Suurema osa oma elust on ta justnimelt teiste inimeste heaolule pühendanud. Ta on kasvatanud üles kolm last, on kasvatanud meest, on kasvatanud loomi ja taimi, rohtaeda, põllumaad, on teenindanud inimesi erinevaid ameteid pidades, heites kõrvale isiklikud ambitsioonid ja kired. Ta on kasvatanud iseennast.
Paar aastat tagasi võttis Sylva ette otsuse ka endale elada. Ta avastas enese jaoks kunsti vabastava väe, leidis rahuldava töökoha ning astus tagatipuks arglike Võrumaa metsade vahelt Tallinnasse ülikooli.
Olen ema julgete sammude üle rõõmus ja uhke. Kuid just nende sündmustega võrdeliselt, siis kui tema peavõrra sõltumatumaks muutus, hakkas alateadvus minuga vingerpussi mängima. Ema, kes on mulle alati pigem lähedane olnud, võttis järsku minu unenägudes positsiooni hirmutava ja kalgi olendina. Ühes unenäos otsisin teda paaniliselt taga. Kui ta lõpuks leidsin ja teda kõnetada püüdsin, seisis naine arrogantse ja üleolevana, sigaret näpus, mulle tundmatus seltskonnas ja käratas vaid, et mis ma siit otsin. Kadugu minema. Teises unenäos tundsin kohutavat nälga. Anusin lakkamatult, et ta annaks mulle süüa, aga ema ei andnud. Kolmandast unenäost mäletan ainult kõikehõlmavat, jõuetukstegevat tunnet, et ema ei armasta mind.
Pärast seesugust unenäolist kogemust, mida ärkvelolekus ilmselgelt ei eksisteeriks, küsisin endalt, mis see on, mis mind vaevab. Kondasin läbi oma mälestused, oma praegused hirmud ja võib-olla selle osa endast, mida ma endale tunnistada ei taha. Mulle tundus, et olen ikka veel alateadlikult teatavat „nabanööripidi“ ema küljes kinni.
Minu teada hülgab loomariigis ema oma poja täielikult, pärast seda kui väiksem on teatavasse ikka jõudnud ning olulised oskused elus toimimiseks omandanud. Järglane asub omateed. Inimühiskonnas see reegel ei kehti. Mõnel juhul võib inimene terve elu ema küljes rippuda, tema seljas elada. Või klammerdub ema lapse külge. Sel juhul ei pruugi inimese vastutustunne ja iseseisvus täielikult välja areneda.
Olen juba aastaid elanud kodust eemal, otsustanud oma valikute üle ise, olnud suhteliselt iseseisev. Kuid tegelikult olen enamasti enesele teadvustamatult toetunud oma vanematele - mis ka ei juhtuks, mida ma ka „kokku ei keeraks“, vanemad aitavad alati, vanemad annavad kõik andeks, vanematekodu, see turvaline pelgupaik, võtab mind alati vastu. Niimoodi mõelda on tore küll, aga sellele teadmisele tuginedes ei kasvata inimene isiklikku, piisavalt tugevat vundamenti, mis toetaks teda siis kui vanematekodu kui variant peaks ära kukkuma.
Seoses nende unenägudega võõrandunud emast, seoses reaalsete rahamuredega ja määravate ostustega, millega tänasel päeval olen sunnitud iseseisvalt toime tulema, jõudis mulle pärale teatav turvatunde puudumine minus eneses, inimese fataalne üksi olemine maailmas, ebakindlus kõiges. Ja ma tunnistangi enesele, et minul on ainult mina, see pooleliolev, veel päriselt avanemata, kahtlev ja tihtipeale hirmunud mina. Paratamatult on ema kui igavene „kätelkandja“ illusoorne, mugavdatud kujutelm lapsepõlve pikendamiseks, ning juhtugu mis tahes, tagasi emaüska ei pääse meist keegi.
2. Osalusskulptuur „In Utero“
Veel hiljaaegu tuli vestluses ühe sõbraga teemaks teooria psühhoanalüüsis, mille kohaselt valdab inimest teadvustamata tung minna tagasi emaüska, saada ema kehaga üheks. Selle mõttekäigu üks pooldajaid oli prantsuse psühhoanalüütik Jacques Lacan. Maire Jaanus kirjutab: „Sündimise ja platsentast eraldumise hetkest saadik on kogu meie elulugu üksainus eraldumiste, lahutamiste, võõrandumiste ja ületamiste lugu. Meie alguses on ilmaolek, ürglahutatus, mida ei saa leevendada ja mis määratleb iha - puudusena, asendusena, metonüümiana“ (Jaanus1990: 68) See lacanlik mõttekäik kõneleb minu arvates muuseas ilmeksimatult turvatundest, õigemini, turvatunde puudusest.
Sidudes selle ideega oma isiklikud küsimused ning teadvustades seejuures, et täiuslik heaolu ja lahustatus maailmaruumis, sealhulgas lootekojas olemisele vastav kogemus, ei kuulu inimesena maailmas elamise protsessi juurde, jõudis minuni mu lõputöö idee. Kujutelm emaihusse naasmisest, isoleeritud heaoluruumist hakkas mulle meeldima.
Seega otsustasin ehitada sümboolse emakoja, interaktiivse skulptuuri, relaksatsioonikambri, mille sisse saaks kunstiarmastaja väliskeskkonnast eralduda ja kogeda simuleeritud elemente emaüsa atmosfäärist. Projekt kujutab ühteaegu skulptuuri ja relaksatsioonikambrit.
Lõputöö nimi „In Utero“ (’uteros’- lad. k, ’utero’- hisp. k) emakat. Samuti tervitab „In Utero“ nimekaimuna kunagise kultusbändi Nirvana kolmandat ja viimast 1993. aastal väljalastud stuudioalbumit.
Rakenduslik osalusskulptuur meenutab väliselt muna kui arhetüüpset loomise sümbolit. Objekt kiigub kui häll ja selle sees loksub omakorda vesi. Vesi kuulub sümboolselt taassünni juurde. Ta eelneb igasugusele kujule ning toetab loomist. Vee pinnal hulbib omakorda pehme „pesa“, kus puhkab inimene. Üles siseseina on kinnitatud helitehnika, mis summutab siseruumi „ema“ südametuksete ja teiste sisehäältega.
Selle isolatsioonimuna otsustasin valmistada plastikust. Plastik on materjalina küll igas mõttes kõige orgaanilise vastand, aga see-eest on ta kerge, vastupidav ja läbikumav.
Avaus, mille kaudu inimene kotta siseneb, meenutab kujult kõrva. Mulle tundub, et kõrva kuju seostub paljudel kunstnikel kägardunud embrüoga. Lisaks viitab kõrv kõige esimesele ja olulisimale meeleelundile, mille kaudu jõuab informatsioon välismaailmast looteni.
Põhimõtteliselt võib minu rakenduslikku osalusskulptuuri käsitleda ka kui poolsuletud paati, kajutit, mis on nii kerge ja vastupidav, et sellega võiks sõita ka jõel või mõnes teises veekeskkonnas. Seesugune kõrvalväärtus lisab teosele kirka meelelahutusliku elemendi.
Oma lõputööga tõstatan küsimuse, kas minu poolt loodav teos, mis kannab endas simuleeritud tingimusi emaüsast ning teistest mugavatest esemetest jõudeoleku tarbeks ja relaksatsiooniks (nt diivan), mida inimesed on endile loonud, suudab pakkuda inimesele rahuldavat privaatset relaksatsiooni.
Minu soov on pakkuda argipäeva muredes müttavale inimesele lahedat kunstielamust, võimalust lõõgastuda keset päeva, keset näituseruumi kunstiteose sees. Niisuguses atmosfääris, mida mina isegi võib-olla kogeda tahaksin. Seejuures ei ole füüsiline sisenemine teosesse kontseptsioonile lähenemiseks esmaoluline. Objekt on ka väliselt atraktiivne, tukslev ja „elav“ arhetüüpne vorm.
3. Iha algse, ürgse, tervikliku järele. „Emaihalus“ psühhoanalüüsis
Inimese olemist hõlmab alati teatav puudus, ilmaolek. Jacques Lacan kirjutab, et üks esimesi traumasid, mis inimest terveks eluks saatma jääb, on võõrutuskompleks, lapse sümbiootilise sideme katkemine oma emaga, kehast eraldamine. Vastupidiselt Freudile, kes taandas enamuse „vajakajäämisi“ seksuaalsusele, leidis Lacan, et ka surmatung on tegelikult alateadlik nostalgiline ihalus sulada kokku ema kehaga, saada ema kehaga üheks, alluda vastupandamatule, aga ka hirmutavale jõule saada ema poolt „alla neelatud“, kaotada oma mina.
Lacani arvates (nosubject.com/Mother) peab laps ennast lahti kiskuma imaginaarsest suhtest oma emaga, selleks, et siseneda terve inimesena sotsiaalsesse maailma. Vastupidisel juhul võivad ilmneda inimeses kummastavad foobiad või muud väärastused. Seejuures väidab Lacan, et isa on see, kes võõrutab lapse „kinnikiilumisest“ ema külge, mistõttu võib ka isapoolse funktsiooni läbikukkumine või puudujääk olla üks lapse psüühika hälbimiste põhjuseks.
Freudi järgi põhjustab naise iha emaks saamise järele tema alateadlik peenisekadedus. Naine tunneb, et teda on millestki väärtuslikust ilma jäetud. Seetõttu püütakse oma vajakajäämist kompenseerida rasestumisega, kasutades last kui sümboolset aseainet puuduolevale peenisele. Lacan küll toetab seda Freudi ideed, ent leiab siiski, et laps kui „sümboolne fallos“ ei suuda ema mitte kunagi täielikult rahuldada, see kestab edasi ka pärast järeltulija sündi. Laps saab sellest aru, ta mõistab, et ema iha asub kusagil mujal, väljaspool teda ning seega tõstatab ta küsimuse: Che Vuoi?, mida ema temast, lapsest tahab. Nii identifitseerib laps end „imaginaarse fallosega“, tundes end seejuures täiesti abituna, suutmata rahuldada ei enda ega ka ema vajadusi. Ema suudab küll rahuldada lapse nõudeid, kuid jääb seejuures siiski teiseks, võõraks ega suuda anda lapsele täielikku , algset üks-olemist ja turvatunnet. Reaalsest, algsest emast ning sellega kaasnevast kõikehõlmavast armastusest jääb järeltulija lõpuni puudust tundma. Nii saab emast, Tõelisest emast, sellest, kellega oldi kord lahutamatult üks, inimese ülim ihaobjekt. Jaanus Adamson kirjutab: „Lapse armastusnõude täielik rahuldamine on võimatu, sest see eeldaks mina ja teise täiuslikku samastumist, lapse minatunde tühistumist (laps tahab olla täidetud teisest, ta tahab ise olla teine) /.../ Lapse vajaduse rahuldamisel jääb absoluutne (armastus)nõue niisiis alati rahuldamata ja ülejääki, mis tekib vajaduse lahutamisel nõudest, nimetaski Lacan ihaks“ (Adamson: 2009: 195). Niisiis väidab Lacan, et inimese kõikide olemuslike hädade põhjus ja tungide allikas on tema lahutatus algsest terviklikust ühtsusest ema kehaga, turvalise ruumi ja olemise kaotamine. Inimene tahab sümboolselt rahuldada oma ema, täita oma ema ja saada ise emast täidetud.
„Subjekti iha ei suhestu ühegi konkreetse objektiga, iha vaste on alati puudus, ilmaolek (iha ja ilmaolek on lahutamatult seotud). Iha ainus „tõeline“ objekt on iha põhjusobjekt, objekt väike a, mida tuleks mõista fantasmaatilist jääki või mälestust „algsest maternaalsest ühtsusest“ (Adamson: 2009: 195). Need põhjusobjektid on algselt seotud emaga ja pärinevad imikueast ning laps tunnetab neid alati enesest irdununa (nt rind, pilk, häälekõla). „Objekt väike a /.../ kui hallutsinatoorne jääk kunagisest hüpoteetilisest ühtsusest emaga, fantasmaatilise tükikesena kaotatud terviklikust olemisest, täiusest ja naudingust, mis ei ole kunagi saavutatav ja seetõttu realiseerubki subjekti iha vaid teise iha pidevas taastekkes, ihalemise kui seisundi ihalemises ja iha lõpututes metonüümilistes nihkumistes üha uutele ja uutele ihaobjekti tähistajatele“(ibid: 196). Nõnda ongi selle ürgselt kaotatud objekti funktsiooniks iha jätkuvalt ja igavesti taastekitada, ta on alati kohal ning „avab subjekti ees iha kuristiku, millesse see iha võib neelduda lõputult, ilma, et subjektil oleks mingit võimalust tema põhjusobjektini jõuda. See on nii sellepärast, et õigupoolest projitseerib subjekt ise objekt väike a igale oma objektile“ (ibid: 196). Näiteks on kujutlusobjekt väike a kuululisest kellegi teise valdusse iga kiivuse ja armukadeduse sügavaim põhjus.
3.1. Loom on Paradiisis, inimene ihades
Lacan väitis, et ei ole teadvustamatust ilma keeleta. „Malcolm Bowie sõnul ei ole teadvustamatus mitte lihtsalt struktureeritud nagu keel, vaid ta ise ongi keel“ (Adamson 2009: 188). Loomad ei kasuta informatsiooni vahetamist keele abil. Loomadel ei esine teadvustamatust ega ka eneseteadvust, identiteeti. Nad toimivad instinktide ajel, nende jaoks ei ole midagi selget ega ka ebaselget, neil ei ole inimesele omaseid ihasid ja tunge, igavesi „puudujääke“, lahendamata probleeme, mis nende loomulikku lineaarset elukäiku katkestaks või väärastaks. Loom lihtsalt on. Ning kuna ta nii on, on ta terviklik olend, ilma objektita väike a. Loom ei igatse tagasi „emaüska“.
Maire Jaanus kirjutab Milan Kundera tuntud romaani „Olemise talumatu kergus“ põhjal: „Enne kui tuleb lõpp, saab Tereza veel midagi iha kohta teada oma koera Karenini elu ja surma kaudu. Kareninile ei ole elu kordumine, vaid alatine taastulek- samasus ja identsus, mis on ühtaegu igavesti värske ja uudne. Ikka seesama sarvesai igal hommikul on tema jaoks alati uus ja ahvatlev, ja iga päev püüab ta seda ühesuguse vaimustusega. Karenin on Paradiisis, ütleb Kundera. Sest Paradiis pole ju „seiklus“ ega „tundmatus“, vaid „liikumine ringis tuttavate asjade keskel“. Kareninil puudub keha- ego ja kujutlus kehast. Ta vaatab end peeglist „uskumatu huvipuuduse ning hajameelsusega“. Aadam Paradiisis, kui ta kummardus allika kohale, ei teadnud veel, et see, mida ta näeb, on tema ise. Ta poleks aru saanud Terezast, kui too noore tüdrukuna oli seisnud peegli ees ja katsunud läbi oma keha näha oma hinge. Aadam oli nagu Karenin“ (Jaanus 1992:62). Sealsamas kirjutab Jaanus Nietzsche hullumeelsusest kui kui lahkulöömisest inimkonna hullumeelsusest: „Emmates looma, embab Nietzsche pigem Paradiisi, isetut teadvust, vabadust teadvuse poolt põhjustatud jaotumisest ja valust. Väga võimalik, et ta sel „psühhootilisel“ hetkel ongi Paradiisis, idüllis, koos loomaga. Võib- olla sel hetkel ka tema ongi Aadam.“
Loom elab ikka veel Paradiisis. Aga inimene on ammu Paradiisist välja heidetud, sunnitud silmitsi seisma oma peegelpildiga, tegelema eluaeg lõplikult rahuldamatute (teadvustamata) ihade ja tungidega, mis teda painab, kannab ja katkestab. Inimene ei saa olla täiuslikult õnnelik ja rahulolev. See teebki temast inimese. Inimese pääsemine tagasi Paradiisi tähendaks loobumist oma inimlikust teadvusest ja keerukusest, loobumist inimeseks olemisest.
Emaüska naasmine tähendab sisuliselt surma, täielik rahulolu ja tungidest vabanemine eeldab subjekti lahustumist, (enese)teadvuse kaotamist, keele ja kultuuri kaotamist, inimeseks olemisest loobumist. Tervikut, millesse kunagi kuulusime või kuuluda tahaksime, jäävadki elu korvama kõiksugused fantaasiaobjektid, ihalusobjektid, igatsusobjektid, seksuaalobjektid. „Need on objektid, mis teevad meist terviku, täites uuesti nood meie kehast pakatanud lahtised avaused. Sest elu oli hävimatu siis, kui see oli tervik, kui seal polnud auke; siis, kui praegu meie vajaduste ja tungide avadena eksisteerivad augud olid täidetud (t)ema ((m)other´s- ’ema/teise’) keha vahetu kohaloluga meie ümber.“ (Jaanus 1992:59). Iha põhjustab iha põhjustab iha põhjustab iha. Kuid tunge saab teisendada, maha suruda, sublimeerida ning osaliselt rahuldada.
4. Unelusteruumid
Mulle näib, et inimene tunneb ennast kõige paremini siis kui ta on parasjagu oma oma tungide põhjusobjektid unustanud. Kui ta on unustanud omaenese „mina“, kui ta on unustanud oma tungid. See on teatav null-punkt, mentaalne või füüsiline ruum, millesse tahtlikult või tahtmata varjutakse. Siinkohal küsin endalt, missugused on need metafoorsed „emaüsad“, mida inimene endale ehitab, need turvalised ja mugavad „isolatsioonikambrid“, kuhu sulgutakse, mis soodustavad indiviidi eraldumist. Missugused omadused neil on?
Alustan iseendast. Püüan loetleda neid mälestusi, milles olen kogenud täiuslikku meelerahu ja turvatunnet, milles olen olnud iseendale, oma sisimale tunnetuslikule minale kõige lähemal. Kõige õnnelikumana olen tundnud end hilissügiseti või varakevadeti metsas koeraga uidates. Samuti meenuvad lapsepõlve suvised karjaskäigu kogemused, kui minu omaruum, milles võisin segamatult laulda, karjuda, vaikida, hõlmas endas suurt karjamaad, mida ääristasid metsaveered ja tummad, rahulikud, aeglaselt liikuvaid mullikaid. Minu lemmikpaik, kus viibida tavatsesin, oli üks surnud, tüvest maha murdunud kask, millest omakorda kasvas läbi elujõuline pihlakas. Seal unelesin kui templimunk. Terviklikult olen tundnud end ka üksinda jalgrattaga sõites, küünis lebades, kraavis istudes, armastatud inimese kaisus uinudes, rongis loksudes, loomingulisse ekstaasi kadudes, heasse raamatusse valgudes, end töölaua taga kirjutamisse unustades, ülevalpool pilvi lennukis istudes, mererannas viibides. Need on üksildased, loovad ruumid, ühed neist hetkedest, mil paigad, kus „äraigatsus“ kui tunne mälus on ära tuntud konkreetsel hetkel selle tunde kohalviibiva rahuldusena. Väljatoodud hetki ühendab eraldatus, enesessetõmbumine, looduslähedus, unelusseisund, teatav meditatiivsus, sotsiaalsetest painetest vabanemine.
Seejärel katsun mõelda inimestele üldiselt, missugused ruumid võiksid pakkuda ema kõhus viibimisele lähedast heaolu - ja turvatunnet. Juba igaöine katkestusrituaal, pehmesse voodisse sooja teki alla pugemine kujutab endast valutut mikrotasandil emaüska naasmist. Võiks ju nimetada undki, nagu prantslased orgasmihetke, le petit mort´iks, „väikeseks surmaks“, ajutiseks kontrollitud olemise katkestuseks. Voodi, magamiskott, diivan, tugitool, heinakuhil, kõiksugused pehmed objektid, kuhu saab sisse vajuda, asemed, mis meenutavad pesa. Lisaks mitmesugused transpordivahendid, alustades autost, mis on väliselt tugev ja voolujooneline nagu muna, seestpoolt pehme ja soe, millele lisandub rahustav summutatud asja enda müra rong oma rütmilise kolksumisega, paat ja selle uinutav loksumine, vann sooja veega, bassein, võrkkiik, puusüli või onn, kuhu lapsed armastavad eralduda, soe liivarand vastu loksuvaid laineid, solaarium- miks ka mitte või siis televiisor- vaimsel tasandil- mille läbi hüpnotiseeritud vaataja ajulainete sagedus langeb helide ja kaadrite vaheldumise müras, saun, pühamu, kirik, hõljumispaak (www.floating.ee) - tervistav kapsel, millel on tervistav otstarve. Heli puudumine või rütmiline heli, hämarus, soojus, liikumatus või rütmiline liikumine, pehmus, soojus, kaetus, suletus, veekeskkond.
Ja ennekõike on inimese turvaline kindlus tema kodu, maja, milles inimene loob endale võimalikult mugavad ja sobivad tingimused, et ennast hästi tunda. Lõppkokkuvõttes igatseb inimene jõuda kohta, kus puudub enese pidev kohandamine väliste stiimulitega.
Gaston Bachelard uneleb oma topoanalüütilises teoses „Ruumipoeetika“ kirjanduslike näidete põhjal inimese siseelu paikadest, unelmate ruumidest, kus on endid kunagi hästi tuntud või ruumidest, mida soovitakse kogeda. Bachelard võrdleb inimese uneluste maja hälliga, „maja hoiab inimest keset taeva ja elu torme. Ta on keha ja hing. Ta on inimolendi esmamaailm.“ (Bachelard 1999:42)
Mina taandaksin Bachelardi „maja“ algse emaüsa asendobjektiks. Kui inimene on paisatud maailma, saab lapse esmaseks kaitsjaks ja „ulualuseks“ ema. Ema süli, tema hääl, tema kehaosad, tema puudutused katavad last. Hiljem, teadvustades üha enam oma mina ja õppides tundma maailma hirmutavat mõõtmatust, jääb füüsiline ja emotsionaalne lähedus emaga üha kaugemaks. Siis asendatakse ema puudumine teiste, väliste objektidega. Mistahes üksilduseruumist- toanurgast, kambrist, kabiinist saab inimese pelgupaik ja loovuse intiimne sopp. Bachelard kirjutab (1999:46): „Kõik meie möödunud üksildushetkede ruumid, kohad, kus me oleme kannatanud üksilduse all, nautinud üksildust, ihaldanud üksildust, jõudnud üksildusega kokkuleppele, ei kao meist kunagi. Inimene ei tahagi neist loobuda. Ta teab vaistlikult, et tema üksilduse ruumid on loovad.“
Kilpkonnadel on kilbid, tigudel kojad, teistel asukatel karvad, suled ja muud kohastumused väliskeskkonna tingimustes hakkama saamiseks. Inimene on küll kõige intelligentsem, ent teisalt üks kaitsetumaid olendite seas. Kui võtta põhjamaises kliimas elavalt inimeselt ära tema tehislik keskkond, eemaldada talt riided, soe katusealune, ei pea see karvutu ja abitu olend üksi oma kehaga vastu ilmselt ainsatki talveööd. Teadmine, et minu füüsilisel alasti kehal puudub igasugune kohastumus kliimaga, kus elan, on hirmutav. Aga inimene on osav, inimene on nutikas. Nii on ta õppinud ehitama endale maju, neid sünnijärgseid, mullarüpe- eelseid „emaüskasid“, millesse varjuda, millest saab inimese kodu. Henry Bosco annab majale emaliku, inimliku väärtuse: „Asjatult needis torm aknaluuke ja uksi, ulgus pööraseid ähvardusi, pasundas korstnas, see juba inimlik olend, kelle juurest ma varju otsisin, ei andnud järele. Maja surus ennast minu vastu nagu emahunt ja hetkiti tundsin ma tema emalikku lõhna, mis tungis mu südameni. Sel ööl oli ta mulle tõesti ema eest. Tema oli ainus, kes mind hoidis ja kaitses. Me olime kahekesi“ (Bachelard 1999:88). Samas, „nii nagu „munast koorunud linnule on pesa otsekui väline sulestik, enne kui tema paljas nahk kattub tõeliste sulgedega“, tõstab Bachelard esile lõigu Victor Hugo tuntud romaanist, mis kirjeldab, kuidas üksildane ja kaitsetu inimene samastab end oma pelgupaigaga: „Quasimodole oli katedraal järgemööda „muna, pesa, maja, kodumaa, universum. Võinuks peaaegu öelda, et ta oli võtnud nende järgi kuju, nagu tigu võtab oma karbi kuju. See oli tema kodu, tema urg, tema kest... Ta kuulus sellega kokku nagu kilpkonn oma kilbiga. Sakiline katedraal oli tema kilp“ (Bachelard 1999:146).
Vahepeatuseks tahaksin pöörduda hetkeks tagasi psühhoanalüüsi valdkonda. Lisaks füüsilistele ruumidele ja muutunud teadvusseisunditele, milleläbi inimesed terviklikkust ja turvatunnet taotlevad, suunatakse oma „emaihalus“ tihtipeale teistesse inimestesse. Inimene otsib üksildust ja inimene kardab üksildust. On kurvastav tõdeda, et paljud mehed ja naised ei hakka kokku elama mitte niivõrd armastuse kui üksildustunde pärast. Oma puudujääke püütakse korvata läbi teise inimese, lootes saada, Platoni müüdi kombel jumalate poolt igavesti kaheks teineteise järele igatsevateks poolkeradeks jaotatud inimvaremetena, tagasi üheks, täiuslikuks hermafrodiitseks kerajaks olendiks. Samuti räägitakse siin ja seal naistest, kes oma väljavalitu näol otsivad alateadlikult kaotatud või puudulikku isakuju ning meestest, kes loodavad naistest kujundada uut ema, korvata puudujääke emalikust lähedusest. Siinkohal võiks taas tsiteerida Maire Jaanuse analüüsi Kundera „Olemise talumatust kergusest“: „...saab selgeks, et Tereza on Tomàšele ema aseaine. Nii, et Tomàš on tegelikult teine Oidipus- ta magab oma emaga ega tea seda, ning Oidipusena või vähemalt Oidipusest-kirjutajana satub ta poliitilistesse sekeldustesse ja kaotab lõpuks oma positsiooni, väljapaistva kirurgi koha. Tereza on Tomàše kujutluspilt oma emaga olemisest, aga samuti ema-olemisest, naine- olemisest ja sünnitaja-olemisest, ning seetõttu erinebki Tereza tema jaoks teistest naistest. Tomàš samastab Tereza kõigega, mida ta naissoost teab, samuti lapsega, osakesega iseendast, mis vajab päästmist. Tomàše teadvuslik tung käsib lõigata ja saada teada, aga kujutluspilt- päästa ja saada päästetud. Tereza on võimeline äratama Tomàše maternaalseid mälestusi, tema, Kundera sõnul, „poeetilist mälu“, ning seetõttu saab ta olla ainus naine, keda Tomàš armastab“ (Jaanus 1992:60, 61).
5. Isolatsioonipaak
Minu lõputöö „In Utero“ on põhijoontes käsitletav kui interaktiivne kunstiobjekt. Ent oma taotluslikult funktsioonilt läheneb ta pigem teraapilisele ruumile, hõljumispaagile, sensory isolation tankile, tehiskeskkonnale, milles hõljumine sarnaneb emakojas viibimise kogemusele.
Alar Tammingu (www.floating.ee) järgi arendas hõljumispaagi välja „John Lilly, maailmakuulus psühholoog, kes uuris teadvuse algupära. Teadlasi huvitas, kust saab aju energiat oma tööks . Üks võimalik vastus oli et , energia on bioloogiline ja sisemine ja ei sõltu välisest keskkonnast. Sellele vaieldi vastu, väites et kui inimene ei saa välismaailmast mingeid stiimuleid, siis jääb aju magama. Lilly otsustas seda hüpoteesi kontrollida ja ehitas spetsiaalse keskkonna, kus igasugused välisstiimulid puuduvad. Käesolevaks ajaks on sellest välja kujunenud hõljumispaak. See on valgus- ja helikindel vann või anum, kus inimene hõljub täielikus pimeduses. Ta asub soolalahuses olevas vees, mis on täpselt tema kehatemperatuuril. Puuduvad igasugused välised stiimulid. Inimene ei saa infot, ei kõrvade, silmade, ega oma naharetseptorite kaudu, kaob ka tunne gravitatsioonist, sest soolalahus hoiab inimest 20 cm vees täpselt vee pinnal. Uppumisvõimalus puudub, pigem on tunne nagu astronaudil orbiidil hõljudes.“
Tihke Epsomi soola lahuse tekitatud hõljumistunne vabastab keha gravitatsioonist, luues täielikult kaaluta oleku. Vabastades aju ja luustiku gravitatsioonist, vabaneb suur kogus energiat, mistõttu hakkab enamik ajust tegelema meelte ja vaimuga ning kõrgeneb teadlikkus sisemistest seisunditest. (www.floating.ee)
Peale pika nimekirja kõikvõimalike kasulike muutuste, mille alla kuuluvad nii vereõhu alanemine, pulsitegevuse aeglustumine, väsimuse vähenemine, une kvaliteeedi paranemine, füüsilise ja psüühilise stressi ning ärevuse ja hirmu vähenemine, foobiate ja sõltuvuste nõrgenemine, nimekirja võiks veel jätkata, toimuvad ka erakordselt huvitavad muutused inimese psüühika tasandil.
„Hõljumistangis viibides hakkavad inimese ajulained aeglustuma ja jõuavad teetalaineteni, mis on sagedusel 4-7 Hz. Neid lainesagedusi seostatakse inimese alateadvusega. See on koht, kus on varjul kõik inimese loovus, mineviku mälestused ja tuleviku saavutused. See on enamuse jaoks tundmatu kreatiivsuse allikas ja tavalises teadvuseseiundis, milleks on beetalaine sagedusega üle 20 Hz, me sellega kokku ei puutu. Nii teetalainesse kui alfalainesse (ajulainete muster sageduseg 8-13 Hz, mida loetakse „siin ja praegu“ seisundiks, kui väravaks alateadvuse ja teadvuse vahel) minekuks on vaja oma ajutegevust aeglustada, mis on aga meie tarbimisühiskonnas väga keeruline. Inimene küll tegutseb edukalt beetalaines kus loogika, analüüs töötavad väga edukalt, kuid õppimine, uue materali omandamine ja selle süntees seniste teadmistega saab toimuda ainult madalatel lainepikkustel. Teadlased on imestanud, kuidas suudavad väikelapsed uues keskkonnas omandada nii kiiresti võõrkeele ja meie täiskasvanud kes peaksime olema tunduvalt targemad ei saa sellega hakkama. Kuid lapsed on enamiku oma ajast teeta- ja alfalaines sagedusel 4-13 Hz, ja see on lainepikkus, kus inimese õppimisvõime on määratult suurem kui tavaseisundis olles. Ja see on lainepikkus kuhu, inimese aju läheb hõljumispaagis olles jäädes samal ajal täielikult teadvele. Ja see on lainepikkus, kuhu jõuavad buda mungad peale mitmekümne aastast mediteerimist ja sisemise rahu leidmist. Lisaks ajulainete aeglustumisele toimub vasaku ja parema ajupoolkera omavahelise sünkroonsuse suurenemine. Uuringud on näidanud, et peale hõljumispaagis veedetud aega on inimeste aju tunduvalt rohkem tasakaalus ja informatsioon paremast ajupoolkerast, kus toimub teadmiste integratsioon, süntees ja modelleerimine jõuab ka vasakusse poolkerasse, kus siis analüüsitakse teadvusse jõudnud info vastavust tegelikkusele ja võimalusi loovate ideede rakendamiseks. Uuringud näitavad et kõikidel loovatel inimestel töötavad vasak ja parem ajupoolkera rohkem sünkroonis, kui keskmisel inimesel. Hõljumispaagis võivad esile kerkida ammu ununenud mälestused, lapsepõlvekogemused või ahhaa- elamused, mis muudavad edaspidist elu. Meenuda ja läbi elada võidakse ka valusaid ja piinarikkaid kogemusi oma elust, kuid nende läbielamine ja enda psüühikaga seostamine on alati raviva efektiga. Ega siis asjata pea suur enamus inimestest oma esimest hõljumispaagi seanssi üheks oma elu märkimisväärsemaks kogemuseks“. (www.floating.ee)
„Hõljumistangis viibides hakkavad inimese ajulained aeglustuma ja jõuavad teetalaineteni, mis on sagedusel 4-7 Hz. Neid lainesagedusi seostatakse inimese alateadvusega. See on koht, kus on varjul kõik inimese loovus, mineviku mälestused ja tuleviku saavutused. See on enamuse jaoks tundmatu kreatiivsuse allikas ja tavalises teadvuseseiundis, milleks on beetalaine sagedusega üle 20 Hz, me sellega kokku ei puutu. Nii teetalainesse kui alfalainesse (ajulainete muster sageduseg 8-13 Hz, mida loetakse „siin ja praegu“ seisundiks, kui väravaks alateadvuse ja teadvuse vahel) minekuks on vaja oma ajutegevust aeglustada, mis on aga meie tarbimisühiskonnas väga keeruline. Inimene küll tegutseb edukalt beetalaines kus loogika, analüüs töötavad väga edukalt, kuid õppimine, uue materali omandamine ja selle süntees seniste teadmistega saab toimuda ainult madalatel lainepikkustel. Teadlased on imestanud, kuidas suudavad väikelapsed uues keskkonnas omandada nii kiiresti võõrkeele ja meie täiskasvanud kes peaksime olema tunduvalt targemad ei saa sellega hakkama. Kuid lapsed on enamiku oma ajast teeta- ja alfalaines sagedusel 4-13 Hz, ja see on lainepikkus, kus inimese õppimisvõime on määratult suurem kui tavaseisundis olles. Ja see on lainepikkus kuhu, inimese aju läheb hõljumispaagis olles jäädes samal ajal täielikult teadvele. Ja see on lainepikkus, kuhu jõuavad buda mungad peale mitmekümne aastast mediteerimist ja sisemise rahu leidmist. Lisaks ajulainete aeglustumisele toimub vasaku ja parema ajupoolkera omavahelise sünkroonsuse suurenemine. Uuringud on näidanud, et peale hõljumispaagis veedetud aega on inimeste aju tunduvalt rohkem tasakaalus ja informatsioon paremast ajupoolkerast, kus toimub teadmiste integratsioon, süntees ja modelleerimine jõuab ka vasakusse poolkerasse, kus siis analüüsitakse teadvusse jõudnud info vastavust tegelikkusele ja võimalusi loovate ideede rakendamiseks. Uuringud näitavad et kõikidel loovatel inimestel töötavad vasak ja parem ajupoolkera rohkem sünkroonis, kui keskmisel inimesel. Hõljumispaagis võivad esile kerkida ammu ununenud mälestused, lapsepõlvekogemused või ahhaa- elamused, mis muudavad edaspidist elu. Meenuda ja läbi elada võidakse ka valusaid ja piinarikkaid kogemusi oma elust, kuid nende läbielamine ja enda psüühikaga seostamine on alati raviva efektiga. Ega siis asjata pea suur enamus inimestest oma esimest hõljumispaagi seanssi üheks oma elu märkimisväärsemaks kogemuseks“. (www.floating.ee)
Meie aju eritab erinevaid hormoone, mis muudavad meie emotsioone. Inimesed, kes tekitavad rohkem endorfiine – looduslikke opiaate – kogevad rohkem naudingut kui need, kes neid vähem tekitavad. Katsed näitavad, et floating suurendab endorfiinide teket ning vähendab oluliselt stressitekitavate neurokemikaalide hulka. Veel üks teooria neurokemikaalide kohta ongi nii- öelda „üsasse naasmise“-teooria. Lapseootel naise keha tekitab keskmisest 8 korda rohkem endorfiini. Kui inimene lebab pimedasse suletuna floating-kambris, tihkes ja soojas soolalahuses, tekidab tema aju endorfiine. Alateadvusest võivad esile kerkivada mälestused sünnieelsest ajast. Pole mingi juhus, et ühe floating-keskuse nimeks on pandud „The Womb Room“ – „Üsaruum“. (www.floating.ee)
5.1. Minu kogemus
Et saada ettekujutust emaüsa- sisesest keskkonnast, otsustasin samuti hõljumispaagis ära käia. Kõik vastaski viimati kirjeldatule. Seal oli täiesti pime. Valguslaike võis tekitada ainult minu oma närvisüsteem. Hõljusin rohkem kui tund aega kaaluta olekus. Kogemus meenutas ühteaegu nii süvakosmoses kui ka emaüsas hõljumist.
Ajutegevus muutus aeglaseks, katkendlikuks, esile kerkisid ammuunustatud lapsepõlvemälestused, detailid mänguasjadest, riidemustritest, tolleaegse ema välimus ja näojooned. Lisaks valdasid mind eufooriahetked, meenusid õnnelikud hetked ammusest ajast, kuid tundsin ka ehmatavaid selgusehetki, sain omal moel vastuse mõnele painavale probleemile. Kahjuks ei suutnud ma oma teadvust täielikult vabastada, paratamatult kontrollisin olukorda. Ilmselt vajab täieliku kogemuse omandamine, läbi selle meediumi, harjutamist.
Ülim heaolu, nauding gravitatsioonivabast olekust, vaheldus paaril momendil paaniliste hirmusööstudega veidra ruumi pimeduse ja tundmatute väliskeskkonna helide ees. Kujutasin end lootena emaüsas. Seal oli ülimalt kerge hulpida, aga sugugi mitte turvaline. Väliskkeskkonnas toimuvast mitte midagi teadmata, harjumatus olekus hulpides, võib üksinda lauspimedas viibimine olla esiti võõristav. Teisalt tundus hõljumispaagi simuleeritud „emaüsakogemus“ kuidagi ürgloomulik ja tuttavlik, justkui oleksin taolises ruumis viibinud, juskui kannaksin ma endas mälujälgi sünnieelsest ajast. Tahaksin seda veel kogeda.
6. Loode ja keskkond
Ent kuidas tunnetab emaüsas tukslev loode reaalsuses ümbritsevat keskkonda? Uuringute põhjal on kindlaks tehtud, et tulevastel inimestel on juba emaihus mälu ning nad on prenataalselt võimelised õppima. Katarina Kramer kirjutab: „Analüüsid näitavad, et lapsed osalevad juba emaihus ümbritseva keskkonna elus ja valmistuvad niimoodi optimaalselt ette oludeks, mis neid ees ootavad. Emaihus oleva lapse meeled arenevad samas järjekorras nagu kõikide imetajate ja lindude omad. Kõigepealt kujuneb välja tasakaalu- ja liikumismeel. Neile järgneb kompimismeel, siis haistmine ja maitsmine, seejärel kuulmine ja kõige lõpuks nägemine. Juba raseduse keskmisel trimestril hakkavad kõik meeled toimima.“ (Kramer 2010: 28)
Väga olulise kontakti välismaailmaga loob kuulmine. Alates 27. Elunädalast reageerivad lapsed väljast kostvatele helidele. Nende süda hakkab kiiremini lööma, nad võpatavad või liigutavad silmalauge. „Loode harjub helidega, mida ta hakkab pärast sündimist suure tõenäsusega samuti kogema. Nii ei ole ta hiljem paljude uute sensoorsete muljetega üle koormatud. /.../ Ema hääl on kõige muljetavaldavam, mida loode kuuleb. Luujuhtivus kannab seda jõuliselt edasi- eriti lülisamba ja vaagna kaudu- otse järeltulija sisekõrva. Seejuures moodustavad ema vaagnaluud teatud laadi võimendi: vahemikus 2500- 3000 Hz, naisehääle sagedusel hakkavad need võnkuma.
Kui ema räägib, võib neid võnkeid koguni tunda. „Loode justnagu kümbleb ema hääle sees,“ ütleb Heidelbergi (Saksamaa) psühhoterapeut professor Ludwig janus, sünnieelse psühholoogia spetsialist.“ (Kramer 2010: 29)
„Ka ema keha helid kõlavad loote kõrvus valjult ja sisendavalt. Ema südamelöögid, tema mao ja soolte korin, vere ja hingamisõhu kohin kajavad emakas vastu kuni 60 detsibelliga, mis vastab rühmavestluse helitugevusele. Need helid vahendavad kuju võtvale inimesele turvatunnet. Vastsündinud nutavad vähem ja on vähem spasmilised, kui neile mängitakse ette ema südamelöökide salvestist.
Ümbritseva maailma helid aga tungivad looteni üksnes siis, kui need on kõvemad kui ema keha helid. Pealegi peavad helilained tegema endale kõigepealt teed läbi ema kõhuseina, emaka ja lootevee. Lisaks sellele kõlavad need loote kõrvus tuhmilt, sest ta kuuleb eelkõige madalaid sagedusi.
Rasedusaja lõpu poole on loote kuulmine juba niisama terav kui vastsündinul. Nüüd jõuavad temani koguni välise maailma kõnelused. Emaüsas on üksikult tajutavad isegi sõnad- seda näitasid heliülesvõtted, mida teadlased naiste emakates tegid. Kuid kõige paremini kuulevad järeltulijad oma emakeele hoopis teisi tunnuseid: selle meloodiat ja rütmi“.(ibid:29,30)
Järeltulijaid häälestatakse emaüsas hilisema keskkonnaga kohandumisele ka lõhnade ja maitsete kaudu. Näiteks maitsevad imikutele kõige enam need toiduained, mille lõhna nad on varem lootevee kaudu haistnud. Samuti juhatab tuttav lõhn imiku tema tähtsaima toiduallika- ema rinna juurde, lootevee aroome leidub nimelt ka emapiimas. „Rinnanibu otsimist ei juhi mingid instniktid, ütleb Göttingeni neurobioloog Gerald Hüther, „tegelikult toimub see üknes lõhna järgi. Vastsündinu teab, kuidas lõhnab paik, mis tõotab intiimsust, turvalisust ja toitu.“ (ibid:30)
Lisaks kõigele tunnetab loode ka ema hingeseisundit ning seda suisa füüsiliselt. „Kui ema armastab näiteks laulda, toimub loote jaoks midagi köitvat: kõik ema keha helid lähevad sünkrooni, ema kõhusein muutub pehmeks. Sellepärast seostab loode laulmist õdususe ja avaruse tundega. Pärast sündimist on sellist imikut ilmselt lihtne hällilauluga rahustada, ning ta võib hiljem hakata tundma erilist sümpaatiat laulmise vastu. Vastupidiselt tunneb järeltulija ka seda kui ema on rahulolematu, sest siis muutuvad tema keha helid disharmooniliseks, kõhusein jäigaks, ja loode surutakse kokku. „See on üks põhjus, miks sellised prenataalsed õppeprogrammid, mille käigus loodet klassikalise muusikaga mõjutatakse, ei toimi,“ selgitab Hüther. „Rase, kes armastab rokkmuusikat, kuid kuulab tulevase lapse nimel Mozartit, õnnistab oma võsukest ebameeldivate kehaliste kogemustega ning vahest koguni püsiva vastikusega klassikalise muusika vastu.“ „Sellepärast ei ole määrav mitte see, mida ema raseduse ajal teeb,“ ütleb Gerald Hüther, „vaid vaimustus, mida ta selle juures tunneb. See nakatab ka last.“(ibid:31)
7. Muna
Üks esimesi ülesandeid, mida skulptuuritudengitel täiuseni modelleerida palutakse, enne kui nad keerulisemate ruumidega tegelema hakkavad, on muna vormimine. Hiljem võetakse loodu ning teostatakse sellest omanäoline abstraktne deformatsioon. Nii jõudsin minagi, püüdes leida oma kavandatavale lõputööle, emaüska sümboliseerivale osalusskulptuurile sobivat välist vormi, loogilist ja loomulikku rada pidi muna kui arhetüüpse maailmamudeli juurde tagasi.
7.1. Muna sümbol kosmogoonias
Muna on loomise sümbol. „Maailmamuna“ või ka „kosmiline muna“ leidub mütoloogilise motiivina paljude kultuuride kosmogooniates. Paljude loodusrahvaste kosmogooniates on maailm koorunud munast. Muna seostatakse samuti veega kui surematu elemendiga, milles areneb elu- muna- loode ärkab esmalt ellu emaüsa veekeskkonnas. Muna ja munakujuline emaüsk on mõlemad elu tekke sümbolid: üksik muna pooldub, ja kahe pooluse, feminiinse ja maskuliinse, taeva ja maa eraldumisest algab loomine. Seda motiivi on leidub lugematuil neoliitikumiaegsetel anumatel, see eksisteeris tuhandeid aastaid enne kui see ilmus pronksiaegsete Sumeri, Egiptuse ja Kreeta nõudele. Muna- mütoloogia ulatub tänaste lihavõttetraditsioonideni ja vananaiste juttudeni lapsi toovaist kurgedest.
Muna kui emaüsk on vanaaja euroopa kunstnike meelisteemaks. Jumalannakujude androgüünne kehakuju, feminiinse ja maskuliinse ristumine, väljendub munakujulise keskosa ja seda läbistavas vertikaalis, mille üks ots kujutab pead ja teine jalgu. Stiliseeritud mune leidub lugematul hulgal vaasidel, kus nad on keerukalt kombineeritud vee ja madude sümbolismiga. Jumalanna, muna, lind ja madu on neli elementi, mis on vana- aja euroopa müütilistel piltidel lahutamatult koos (Anne Barings, Jules Cashford 1991).
Hilisemates müütides kujutab kosmiline muna kõige elava algust. Pronksiaegses egiptuse legendis on munejaks hiigelhani, kreeka müüdis lõi maailmamuna Öö, mida kujutati mustade tiibadega linnuna. Paljud Aafrika ja Arktika loomislood kõnelevad veelinnust, kellest maailm sai alguse.
Kalevalas lendab müütiline part lõputu veevälja kohal ja otsib pesa tegemiseks kohta. Ilmatütar Ilmatar kiigub ja õõtsub selles lõputus veeväljas, oodates juba 700 aastat oma lapse sündimist. Ilmataril hakkab pardist kahju ning seetõttu tõstab ta põlve veest välja. Part teeb naise põlvele pesa, kuhu ta muneb kuus kuldset ja ühe raudse muna ning sätib end hauduma. Kuid munad lähevad linnu all nii palavaks, et Ilmatar on sunnitub põlve kohendama, selle käigus kukuvad munad vette ja purunevad. Ühest munast sünnib midagi erilist, selle alumisest poolest saab maa ja ülemisest taevas. Munavalgest saab kuu ja rebust päike, muna kirjust mustrist tähed ja koore tumedatest laikudest pilved. (Juurak 2001)
Eesti rahvalauludes muneb sinikirja linnuke kolmest munast välja kolm poega, ühe nimeks saab Kuu, teisele Päike ja kolmandat kutsutakse Täheks. Kreutzwaldi „Kalevipoja“ järgi on esiema Linda koorunud tedremunast. (Juurak 2001)
Hiina taoistlike munkade maailmaloomismüüdi järgi valitses enne maailma algust kanamunakujuline kaos. Kosmilise muna sees võitlesid Yin ja Yang, kuni see lõpuks purunes ja sellest ilmus jumal Pangu. Pangu sündis aegade alguses, ajal, mil eksisteeris vaid kaos. Kaosest moodustus ürgmuna ja lõpuks tekkis selle koore sees ka Pangu. Olend magas ja kasvas muna sees kokku 18 000 aastat, kuni ta lõpuks ärkas ja ennast sirutas. Muna kergem osa, mida täitis Yang, tõusis kõrgele ja sai taevaks. Raskem osa, milles peitus Yin, langes alla ja sai maaks. Pangu, kes kartis, et taevas ja maa taas ühte võivad sulada, seisis nende vahele, pea vastu taevast ja jalad vastu maad surutud. 18 000 aastat kasvas vahemaa taeva ja maa vahel kolm meetrit päevas, Pangu´ga samas taktis ning tema aina jätkas maa ja taeva lahus hoidmist. Siis kui Pangu leidis, et oht on möödas, jäi ta magama ning heitis väsinult hinge. Hiiglase tohutust surnukehast sündisid kõik maailma elemendid. Tema hingest said alguse tuul ja pilved, tema häälest sündisid kõuemürin ja pikne, tema vasakust silmast sai päike ja tema paremast silmast sündis kuu. Tema neljast jäsemest ja kerest moodustusid ilmakaared ja mäed. Tema veri ja seemnevedelik muutusid veeks ja jõgedeks. Tema lihastest ja veresoontest said maa sooned. Tema liha muutus puudeks ja maapinnaks, tema juustest ja habemest said taevatähed ning ihukarvad muutusid rohuks ja lilledeks (jne). Lõuna- Hiina rahvad peavad munast sündinud Pangu´d veel tänaseni au sees. (tuulepesa.zzz.ee)
Austraalia põlisasukate loomismüüt kõneleb jällegi päikese sünnist, mis sai alguse munast. „Emu ja brolga istusid haududes pesal ja läksid kangesti vaidlema, kummal on paremad pojad. Lõpuks jooksis vihane brolga võistleja pesa juurde, võttis sealt ühe muna ja virutas selle taevasse, kus see põrkas vastu taevainimeste puuriita. Munarebu plahvatas põlema ja sünnitas nii suure lõkke, et selle valgel ilmus esimest korda nähtavale all oleva maailma ilu. Kui taevainimesed seda ilu nägid, otsustasid nad alumistele elanikele anda päeva ja öö.“ (Mountford 2007)
Kõige varasemad ideed „munakujulisest kosmosest“ pärinevad Sanskriti käsikirjadest. Sanskriti termin „Brahmanda“ koosneb kahest sõnast: Brahm tähendab kosmost või plahvatust, Anda tähendab muna. Rig Veda kasutab universumi tähistamiseks sarnast sõna- Hiranyagarbha, mis tähendab sõna-sõnalt kuldset loodet või kuldset emakat. Upanišadid kõnelevad Hiranyagarbhast, mis hõljus mõnda aega tühjuses, seejärel purunes ta kaheks pooleks, millest vormusid Dyaus (taevas) ja Prithvi (maa). Need muna kui maailma-alge kontseptid on eksisteerinud tõesti peaaegu kõikides muistsetes kultuurides.
7.2. Ülo Sooster. Muna- maalija
Üks põnevamaid muna vormiga tegelenud ja üldse minu arvates huvitavamaid Eesti kunstnikke on sürrealist, Magritte´i- hõnguline Ülo Sooster, kes vajab siinkohal õigustatult äramärkimist. Lisaks muna kui sümboli kujutamisele arhailistes loomismüütides, tuleb märkida, et Sooster on tegelenud sarnase „omamütoloogiaga“ aastatuhandeid hiljem, lõhkudes ja sidudes muna erinevate assotsinatsioonidega, täiustades ja üldistades muna lugematuis variatsioonides, põnevais kombinatsioonides. Ka teda paistab valdavat iha millegi ürgse, algse, tervikliku järele. Muna kujundit lõhkudes ja sidudes näib valla pääseda tahtvat see põhjarebe, see kunstiteose tõde, heideggerliku arusaama järgi, mis tahab end maapõuest lahti kista, maailmaks saada, näidata sümblite kaudu reaalset olemist. Eha Komissarov kirjutab: „Muna on Soosteri loomingus samasugune reebuskujund nagu silm, suu ja kõrv. Pildi vaatlemisel lisanduvad muna esmatasandi assotsiatsioonidele kohe teised, pildi elu sõltub selle keskpunktis oleva muna semantiliselt rikkast väljast. /.../ Soosteri munapiltides ümbritsevad elu, selle geneesi ja lõpmatuse ideed universumi ülevad konstruktsioonid. /.../Elu lõpuaastail ilmus muna metafoori tõlgendusse uus käänak- neljaks tükiks jagunenud muna ehk lõhutud kujundi motiiv. /.../ Oma harmoonilises maalikeeles kõneleb kunstnik olemise teisest poolest, purustamisest ja terviku saavutamise võimalikkusest.“(2001: 24, 25, 26)
7.3. Boschi „munad“
Huvitav on vaadelda Hieronymus Boschi maale. Pole teada, kas Bosch oli sisimas ketser, kes tunnistas oma ebausku ja hedonistlikke unemaid läbi tööde või irooniline ja moraalitsev usklik, müstik või kõike korraga, selge on see, et tal oli julgust ja jõulist sundi kujutada inimloomuse sügavamaid, hämaramaid soppe. On silmnähtav, et kunstnik suhtub oma tegelastesse empaatiliselt. Lisaks kujutatute eeterlikele kehadele, süütutele ilmetele, vägivallatutele poosidele (agressiooni väljendavad ainult deemonid ja monstrumid), leidub kõikjal Boschi maalidel lugematul hulgal fantastilisi kapsleid, kupleid, mune, urge, kerasid, vilju, „üskasid“, millesse figuurid väliskeskkonnast eralduvad. Ühelt poolt kujutavad need kapslid justkui loomislugu, elu teket, ruume, mis pakuvad alasti inimestele kaitset ja turvatunnet, teisalt näivad need „isolatsioonipaagid“ kujutavat hedonistlikku hoorapesa, mõnusat pelgupaika maiste lõbude nautimiseks, varjudes jumala silma eest. Samas, kirjutab Mario Bussagli, mõned, kes lõbude aia järves pillerkaaritavad ja sellest joovad, püüavad karjakaupa siseneda katkise muna koore sisse (spirituaalse ja doktriinse isolatsiooni sümbol, nii nagu alkeemikud arvasid), Piibli vae solis kostub igaühele neist. Teised, pimestatud kirgedest ja peibutistest (suur mari, mida teine grupp inimesi õhus hoiab), võõrutavad endid eluviisist, mida ei juhi nauding (Bussagli 1967: 26).„Maiste lõbude aia“ parempoolsel tahvlil asuv suur keskne figuur kahvatu inimnäo ja kehaga kujutab endast katkist, tühja munakoort (ümbritsedes deemonite kõrtsi), kätega, mis meenutavad seajalgu, moondudes altpoolt õõnsateks, kuivadeks puutüvedeks, mille oksad läbistavad olendi koort ja seega haavavad tema enda hinge- seda elukat võib tõlgendada kui sfäärilist androgüüni, mida Platon ette kujutas(28). Kokkuvõtteks näitab Bosch oma „Maiste lõbude aias“, kuidas surematu hermafrodiitse sümbol, eristumatu elujõud, milles kõik vastuolud lahenevad, degenereerub ketserite peades jälestusväärseksseksuaalseks embleemiks. Ahastav visioon inimkonnast, kes on neetud oma meelte illusioonidest ja mõtete segadusest (Bussagli 1977)
Lugematud „munad“ Boschi maalidel võivad sümboliseerida mida iganes- platsentat, hauda, inkarnatsiooni, seksuaalset alget, kanda endas alkeemilist tähendust. Neid kapsleid oleks keeruline üks-üheselt tõlgendada. Ent kahtlemata on need vaimustavad objektid inspireerinud paljusid inimesi. Miks siis mitte luua midagi sarnast kolmemõõtmeliselt, skulptuuris?
8. „Emaüsad“ kunstis
Huvitavaid „turvatunderuume“ loob hollandi kunstnik Dré Wapenaar, kes on ehitanud lõuendiriidest ja puitkonstruktsioonist lugematul hulgal telke, alternatiivehitisi, kuhu inimesed saavad gruppidena või või üksinda eralduda. Erinevate telk- skulptuuride seast võiks välja tuua näiteks sünnitustelgid, mille keskmes maas asub veesilm, tilgakujulised „puu- telgid“, mis ripuvad linnupesa kombel kõrgele puu tüvedele kinnitatuina, suur sinine kahe silmataolise valgusavaga üksilduse- telk, ajalehekiosk- telk ja nõnda edasi.
Kui nüüd otsida maja, objekti, mis otseselt emaüsale viitaks, on lõbus ära märkida Rotterdami kunstniku Joep van Lieshout´i groteskse „Womb- house´i“, mis kujutabki endast konkreetset munasarjade ja tupeavausega mitmetoalist mugavustega elamut, ent see camp´ilik üllitis meenutab väliselt pigem lõbustusatraktsiooni kui kunstiteost.
Soome naiskunstnik Mimosa Pale ehitas hiiglasliku ratastel vagiina, mida ta mööda linnaruumi talutas ning palus kaaskodanikel lahkesti selle pehmesse tekstiilist sisemusse pugeda. Oma teosega protestis ta fallotsentrilise, fallose sümboleid täis maailma vastu.
Leedu kunstnik Egle Rakauskaite seevastu puges ise performance´i käigus pehmesse meest täidetud „üska“, kuhu jäi looteasendis kerra tõmbunult, õhuvoolik suus, magama.
Kuuba juurtega kunstnik Ana Mendieta teostas oma feministlikke ideid, luuest keha ja maad ühendavaid teoseid. Tema maakunsti- teosed ja installatsioonid maad kui maternaalset algallikat. Kunstnik saab sümboolselt üheks maaga, kaevates maa sisse oma keha silueti järgi üskasid ja haudu, heites ennast maasse.
Tagatipuks ei saa ma mitte mingil juhul nimetamata jätta Henrik Thor- Larseni munatoole, mis kuuluvad vastuvaidlemata 60ndate aastate disainiklassikasse. Larseni valged munakujulised punase vooderdisega munatoolid võluvad ühtaegu lihtsa ja täiusliku vormiga. Thor- Larseni munatoolid on ilmselt minu lõputöö suurimaks mõjutajaks.
9. Terra Mater
Maailma rahvad on läbi aegade ülistanud „Emakest Maad“, maad kui viljakat ürgalget, millest kõik elav sünnib ning millesse ta suubub. „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama,“ öeldakse kadunule matuseriitustel. Muld on püha.
„Indiaani prohvet Smohalla, Wanapumi suguharu pealik, keeldus maad harimast. Ta pidas maa, kõige ema, vigastamist ja üleskiskumist patuks. Ta ütles: „Sa palud oma maad künda! Kas ma pean võtma noa ja oma ema kõhu lõhki kiskuma? Kui ma siis suren, ei võta mind oma rüppe puhkama. Sa palud mul kive välja kaevata! Kas ma pean tema naha alt konte kaevama? Kui ma siis suren, ei saa ma siseneda tema kehasse , et uuesti sündida. Sa palud mul rohtu lõigata ja heina teha ja seda süüa ja saada rikkaks nagu valged inimesed! Ent kuidas söandaksin ma oma ema juukseid lõigata?” (Eliade 1992/9: 46)
On üldlevinud uskumus, et inimlendid on sündinud maast. Mitmetes keeltes nimetataksegi inimest maast sündinuks. Usutakse, et lapsed tulevad maa sügavustest, koobastest, urgudest, lõhestikest, tiikidest, allikatest, jõgedest. Legendide, ebausu või üksnes metafooride kujul elavad sellised uskumused Euroopas veel praegugi. Põhja-Ameerika müüdid kõnelevad põhjalikult inimeste „Terra Materist“ pärinemisest: „Esimesed inimesed elasid teatava aja jooksul oma ema rinnas, maa sügavustes. Seal elasid nad telluurses kaoses poolinimlikku elu; mõnes mõttes olid nad ikka veel ebatäiuslikult kujundatud embrüod. Vähemasti rääkisid nii delavaarid, kes kord Pennsylvaniat asustasid. Nende müütide järgi oli Looja, kuigi ta maapinnal oli valmisseadnud kõik asjad, mida inimesed nüüd kasutavad, otsustanud, et need esimesed inimesed peavad veel mõneks ajaks telluurse ema põue peitu jääma, et paremini areneda ja küpseda. Teised Ameerika indiaanlaste müüdid räägivad muistsest ajast, mil Emake Maa sünnitas inimolendeid samal kombel, nagu ta praegu sünnitab põõsaid ja pilliroogu (Eliade 1992/9: 46)
Mõnedes uskumustes asetatakse laps vahetult pärast sündi maapinnale, et tema tõeline ema- Maa- saaks ta seaduslikuks tunnistada ning talle jumalikku kaitset pakkuda. Samasuguseid rituaale, maasse asetamist ning koguni sümboolset maasse matmist on inimestega läbi viidud ka füüsilise või mentaalse haiguse korral. Nii antakse haigele uus elu, ta justkui sünnib uuesti. Ka patuseid ja kurjategijaid on vaati kastetud või maasse kaevatud kraavi aetud, et nad väärtegudest puhastuksid, et nad „sünniksid oma ema üsast“ teist korda. Skandinaavlased on koguni uskunud, et nõidade elusalt matmine, laiba peale vilja külvamine ning saagi koristamine päästab ta igavesest needusest.
„See fundamentaalne kogemus – et inimene on vaid telluurse Suure Ema esindaja – on olnud aluseks lugematutele tavadele. Toome näiteks maas sünnitamise (humi positio) rituaali, mida võib leida peaaegu üle kogu maailma, Austraaliast Hiinani, Aafrikast Lõuna –Ameerikani. /.../ Selle kombe religioosset sisu ei ole raske näha: sigitamine ja sünnitamine on maa poolt sooritatava paradigmaatilise akti mikrokosmilised versioonid; iga inimene ainult imiteerib ja kordab maa rüpes elu tekkimise ürgalguslikku akti. Seetõttu peab iga ema leidma kontakti Suure Sünnitajaga, et see saaks teda juhtida elu sünni müsteeriumi täideviimisel, et ta võiks saada selle heatagalikku energiat ja turva oma emadusele.“ (Eliade 1992/9: 47)
Naist peetakse müstiliselt samaseks maaga. Lapse sünnitamist nähakse telluurse viljakuse variandina inimtasandil. Emakese Maaga seotud müüdid ja riitused väljendavad sigivuse ja külluse ideid.
Traditsioonilised loodusrahvad ja religioossed inimesed üldiselt peavad väga oluliseks kosmose elusust. Sakraalses ruumis elav inimene tunnetab enese ja universumi vahel mikro- ja makrokosmilist seost, inimene on maailma mikrokosmos ja vastupidi. Ta osaleb maailma pühaduses, ta elab kosmoses.
9.1. „Üsasisene soovahetus“
Üsna iselaadsed üskumused pärinevad innuiitide legendidest. Järgnevast loost jutustas mulle Hasso Krull, hiljem leidsin sellealaseid märkmeid Bernard Saladin D`Anglure´i sulest. Innuiitide maailm on kolmekupliline, justkui matrjoškadena asuvad asuvad üksteise sees kolm iglulaadset kuplit: kõigepealt emaüsk, siis iglu-maja ning taevakuppel, mis neid omakorda katab.
Pärast inimese surma lahkub tema nimihing kehast ning suundub raseda naise emakasse, kus saab uueks inimolendiks. Laps saab omale nime hiljuti surnud vastassoost sugulase järgi. Nõnda kasvatatakse neid ja pannakse riidesse mitte nende bioloogilisele soole vastavalt, vaid nime järgi. Sünniprotsessi ajal võib laps oma sugu vahetada. See võib juhtuda siis kui nimihing mäletab liiga rasket elu naise või mehena, elades teises kehas. Siis otsustatakse oma sugu muuta. D´Anglure´i teada (Leonard,Adkins 1996) on 2 protsenti elanikkinnast on sipiniq´id, need, kes on oma sugu vahetanud. Sugu vahetanud lastest pidid saama šamaanid.
Mõned naised, tavaliselt šamaanide järeltulijad, jutustasid oma prenataalsetest mälestustest, aga ka mälestustest eelmisest elust, iseendast kui oma vanaisast. Siiamaani usuvad innuiidid, et lapsed võivad sünniprotsessi käigus sugu vahetada kui ilmaletoomine on liiga pikk ja valulik. Nõnda polevat innuiitide šamaanid mitte naised ega mehed, vaid teatavas mõttes transvestiidid, see andis neile loa kanda mõlema soo riideid (D´Anglure 2003: 237). Säärast transvetismi tuntakse mitmel pool maailma. „Näiteks on tavaline, et Siberi meesšamaani juures on naiselikke detaile. Mõned tšuktšidest meesšamaanid muutuvad oma naisvaimude sarnaseks, hakates kandma vastassugupoolele mõeldud riideid, omandades nii nende keelepruugi kui ka žestid. Mõned meesšamaanid imiteerivad isegi sünnitamist“ (Paalits 2006).
10. Initsiatsiooniriitused
Sümboolset emaüska naasmist, vaimset reinkarnatsiooni tähistavad ka initsiatsiooniriitused mitmel pool maailma. Initsiatsioonistsenaariumites on surma- ja sünnisümboolika peaaegu alati lahutamatult koos. „Initsiatoorses kontektis tähistab surm teispoolsusesse minekut profaansest, puhastamata olukorrast, „loodusliku“ inimese olukorrast, kel puudub religioosne kogemus, kes on pime vaimu suhtes. Initsiatsioonimüsteerium ilmutab noviitsile järkjärgult eksistensti tõelised dimensioonid; juhatades teda sakraalse juurde, kohustab see teda enda kanda võtma vastutust, mis kaasneb inimeseksolemisega. Siin on meil tegemist esmatähtsa faktiga: kõikides arhailistes ühiskondades leiab juurdepääs vaimsusele väljenduse surma ja taassünni sümboolikas.“ (Eliade 1992/11: 64) Initsiatsiooniprotsess taotleb inimese (vaimset) taassündi. „Initsiant on see, kes on kogenud müsteeriume, on see, kes teab. Tseremoonia algab kõikjal noviitsi eraldamisega perekonnast ja tagasitõmbumisega võsas. Mets, džungel, pimedus sümboliseerivad teispoolsust, „põrgulikke regioone“. Mõnel teisel pool usutakse, et koletis neelab initsiandid alla. Koletise kõhus valitseb embrünaalne olemisviis, nii kosmilises kui ka inimelu plaanis.„Kõhukoopasse tagasipöördumise sümboolika on alati kosmogoonilise väärstusega. Koos initsiandiga pöördub kosmilisse öösse sümboolselt tagasi kogu maailm, et teda oleks võimalik uuesti luua“ (ibid: 64). Paljudes kohtades paikneb initsiatsioonihütt. Siin teevad poisid läbi osa oma rasketest katsumustest ja nad pühendatakse hõimu salajastesse pärimustesse. Initsiatsioonihütt sümboliseerib emaüska; noviitsi sümboolne surm tähistab tagasiminekut embrüonaalsesse olekusse. Ent seda ei tule mõista mitte ainult inimese füsioloogia seisukohalt, vaid ka kosmoloogilisest aspektist; looteline olek on ekvivalentne ajutise taandumisega virtuaalsesse eelkosmilisse olekusse (ibid: 63).
Tavaliselt initsiandid maetakse, kaetakse okstega või määritakse kokku üleni valge värviga, et nad näeksid välja nagu vaimud. Piinad, mida initsiant riituse käigus kogema peavad, tekitatakse uskumuse kohaselt initsiatsiooni juhendavate deemonite , müütiliste esivanemate poolt. Vigastused kannavad endas surma sümboolikat. Tavaliselt seostatakse neid kuujumalustega. Kuusümboolika järgi on surm müstilise taastekkimise eeltingimus. Mõnikord antakse initsiantidele uued nimed ning mõnedes suguharudes arvatakse, et noored initsiandid unustavad täielikult oma mineviku. Initsiatsiooniga algab kõik otsast peale.
Initsiatsioonid viiakse läbi ka tütarlaste ja naiste hulgas. Initsiatsioon algab esmakordse menstruatsiooniga. Tüdruk eraldatakse ühiskonnast, isoleeritakse suletud ruumi.
Initsiatsiooniriituste aluseks on alati sügav religioosne kogemus. „Kõhust või pimedast onnist või initsiatoorsest „hauast“ väljumine on ekvivalentne kosmogooniaga. Initsiatoorne surm kordab paradigmaatilist tagasipöördumist kaosesse, et teha võimalikuks kosmogoonia kordamine, et ette valmistada uus sünd. /.../ loodusrahvaste arusaama kohaselt surevad inimesed millegi suhtes, mis ei olnud oluline; inimesed surevad profaanse elu suhtes“(Eliade 1992).
Läbi initsiatsiooniriituste püüavad loodusrahvad jõuda religioossele, üleinimlikule tasandile. Mircae Eliade sõnade kohaselt on aga mitteusklik nüüdisinimene kaotanud pühaduse tunde looduse vastu. Tema elamu on kaotanud kosmogoonilised väärtused nii nagu ka tema kehal puudub religioosne või vaimne tähendus (Eliade 1992/10: 59). Tänapäeva inimese korterelamutel puudub vertikaalne mõõde. Nende kõrguvate risttahukate vertikaalsus on ainult välimine. Ka Gaston Bachelard´il on selles osas üht- teist öelda: „Pariisis ei ole maju. Suurlinna elanikud elavad üksteise otsa kuhjatud karpides. /../ Majal ei ole juuri. Ja miski, mis on majaunelejatele täiesti kujuteldamatu: pilvelõhkujatel ei ole keldreid./.../Linnas on ehitistel üksnes väline kõrgus. Liftid hävitavad treppide heroismi. Taeva lähedal elamine pole enam mingi väärtus. Ja kodu pole enam midagi muud kui paljas horisontaalsus. /.../ Vertikaalsuse intiimsete väärtuste puudumisele suurlinna majades lisandub kosmilisuse puudumine. Majad ei kuulu seal enam loodusesse. Suhted eluaseme ja ruumi vahel muutuvad kunstlikuks. Kõik on masinlik ja intiimne põgeneb nelja tuule poole“ (Bachelard 1999: 65).
Ja nõnda nagu ütleb Bachelard maja kohta, ütleb Eliade tänapäeva inimese kosmilise tunnetuse kohta: „nüüdisaja mitteuskliku jaoks on kosmos muutunud läbipaistmatuks, elutuks, tummaks; ta ei anna edasi mingit sõnumit, tal puudub šiffer“ (Eliade 1992/10: 59).
Sakraalse minetanud tänapäeva inimesed tarvitavad narkootikume, alkoholi ja muid teadvusseisundit muutvaid vahendeid. „Uimastid on kui uus initsiatsioonivõimalus“, Kirjutab Raivo Raave (Postimees/Luup 00.08). „Paraku on tegemist pseudoinitsiatsiooniga, sest uimastid ei ava kõrgemaid sfääre iseenesest ja avaneb ala-, mitte ülateadvus, kui meenutada Carl Gustav Jungi.“ Traditsioonilistel müsteeriumitel tarvitati samuti initsiatsiooniriitustel rohtusid, aga sealuures oli oluline vaimse mõju edasiandmine järjepidevuse kaudu. Ja Raave lisab veel, et kui initsiatsiooni algaste on indiviidi piiride avardumine, siis seda pakuvad ka pseudoinitsiatsioonid. „Kui initsiatsiooni algaste on indiviidi piiride avardumine, siis seda pakuvad ka pseudoinitsiatsioonid. Ent nendest tulenevad omalaadsed isiksuse pikendused ulatuvad väljapoole tavameelelist valdkonda. Need ei anna sidet kõrgemate olemistasanditega, vaid hoopis madalamatega - sakraalsus jääb tabamata“. Niisiis pole narkootikumide tarbimises igaviku meelt, vaid ikka- kaduviku meel. (Raave 00.08)
Kokkuvõte
Inimene võib kasutada mistahes võtteid maistest painetest vabanemiseks ja kõrgenenud teadvusseisundi saavutamiseks, täiusliku heaolu- ja turvatunde loomiseks, kõikehõlmavat vabadust ja kestvat naudingut pole eluajal siiski võimalik saavutada. See ei kuulu elu kui protsessi juurde. Täielik lahustumine maailmas tähendaks surma.
Siiski, ainult vaimne arenemine, oma teadvuse laiendamine üha uutele horisontidele, aitab inimesel tunda end maailmas kodusemalt ja terviklikumalt. Teadvuse vabastamine, turvalise paiga ja tugeva kindluse kasvatamine inimeses eneses rebib ta lahti igatsusest algsete pelgupaikade järele, illusoorse emakodu järele, „emaüsa“ järele. Maailmast võib saada inimese avar kodu kui inimene jõuab koju iseendas. Selleks aga on vist igaühe jaoks ainulaadne tee ja valem.
Minu lõputöö „In Utero“, mis viitab vormilt muna kui loomise sümbolit, täiuslikku sfäärilist maailmaalget, tsiteerib ühteaegu neid „turvatunderuume“, mida inimene loonud on. Teisalt pakub ta võimalust puhata simuleeritud emaüsas, privaatses meditatsioonimunas, kus võib rahus lõõgastuda, unustada igapäevased pained ja tungid, vabastada meeled, „lahustuda kõiksusse“.
Summary
Secure Spaces
Human beings live in a constant state of deficiency, of dissatisfaction and yearning for something unobtainable. Psychoanalytic theory speaks of man’s unconscious desire to return to his mother’s womb - to a primordial, secure, isolated environment where he can become one with his mother’s body. But since it is impossible to re-attain this state, humans are left endlessly circling in a ring of desires, incessantly searching for replacements that would compensate for the primal separation.
Throughout time, humans have strived towards spiritual freedom, transformation of their consciousness, wellbeing and identification with the universe through various rites, initiation rituals, religion, art, using narcotic substances and so on. Nowadays, a sacral cognition of life has been forsaken.
Instead, humans place a lot of importance on the creation of all kinds of secure spaces, where it feels good to just be and dream, and where there is no need to constantly conform to outer stimuli. These secure spaces that people create are similar to “fetal chambers”. I think one object that is used to replace the mother’s womb is one’s home. After birth, a person’s home becomes his or her first world. It is a safe and warm refuge for idle moments and secluded, creative reveries. At the same time, cars, bathtubs, boats, couches, etc. can also be considered manmade secure spaces. The same goes for objects that are built with therapeutic functions, like J.C. Lilly’s sensory deprivation tank, which enables one to feel sensual isolation, ultimate relaxation.
In my thesis work, I decided to create a “secure space” wherein I unify the elements that are necessary for general, human wellbeing with “womb-reveries”.
To do that, I am building a large, glowing relaxation chamber out of plastic. Its shape is reminiscent of an egg, the archetypal symbol of creation, in which people can hide out. It is a comfortable nest where one can lie down and listen to the sounds of a “mother’s heartbeat” and other recordings of internal sounds coming from the inner walls that help the visitor to relax by reminding him or her of the primal, prenatal state.
My interactive sculpture “In Utero” is an egg, a nest, a womb, and a private chamber for removing oneself from the outer environment all at once. But it isn’t necessary to physically enter the work in order to understand its concept. The sculpture can also be viewed from afar as a palpitating, archetypal, design form. There is water at the bottom of the isolation chamber and a soft resting place, a “nest”, for a human being floating in the water. The object rocks back and forth, like a cradle, and it can be transported to a body of water because it can also be treated as a semi-enclosed cabin, or a boat.
In my paper, I also talk about the egg as a symbol for the beginning of life in different cosmogonies as well as Mother Earth as the fertile, primordial beginning that all nature-loving people have considered to be holy. In my attempts to create a sculptural, secure space that is reminiscent of a mother’s womb, I will also study the relations between the fetus and its environment and how the fetus developing in a placenta actually relates to its external environment. I also try to find parallels with other artworks that I can compare with my work.
We will never be able to go back into our mother’s womb. This is a sensory separation equal to death. We can create innumerable variations of simulated environments in which we feel good. My thesis work is a symbolic art piece that does just that.
But in reality, I think that people are freed by spiritual development, by constantly expanding their consciousness to new horizons that allow one to feel at home and whole in the world on any level. Freeing one’s consciousness and building up an internal sense of security means tearing oneself free of all yearning for primordial refuge, for an illusory, maternal home, a prenatal “mother’s womb”. If humans are able to create their homes within themselves, the whole world can become a vast home, a safe place for humanity. The world becomes a wider home for a human if he or she arrives at home within him- or herself. This is perhaps the only, unique path and formula for all of us.
Kasutatud kirjandus
Adamson, J. (2009). Jacques Lacan. – Rmt: 20. Sajandi mõttevoolud. Toim. Annus, E. TÜ kirjastus
Bachelard,G. (1999). Ruumipoeetika. Tlk. Sisask,K. Vagabund
Barings,A., Cashford, J. (1993). „The Myth Of The Goddess. Evolution Of An Image“. Penguin Books. England
Bussagli,M. (1967). Bosch. Thames and Hudson
Eliade,M. (1992) Sakraalne ja profaanne. Religiooni olemus. Vikerkaar nr 4-12. Tlk Tiits,M. [PDF] http://tillich.schools.officelive.com/Documents/Mircea%20Eliade,%20Sakraalne%20ja%20profaanne.pdf (30.05.2010).
Harvey,G (2003). Shamanism: a reader – D`Anglure, B.S. Inuit Shamanism (pp 237-241) Routledge. London
Jaanus, M. (1992). Vikerkaar nr 7. Tlk Kristin Haljasorg
Jaanus, M (1992). Vikerkaar nr 11. Tlk Toomas Rosin
Juurak,R. Kevadpühal on mitu palet. Õpetajate Leht. [WWW]
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2001/12.04.01/paevateema/koik.shtml (30.05.2010)
Komissarov,E. Ülo (2001). Sooster.Mälestusnäitus. Sürrealistlik Sooster. Toim. Abel,T. Kirjastus Eesti kunstimuuseum
Kramer, K. ( 04. 2010). Ajakiri GEO.
Leonard, D, Adkins,L (1996) Sex In Question: French materialist feminism (lk 49). Taylor and Francis
Mountford, C.P. (2007).„Unenägude aegadest. Austraalia müüte“ Kirjastus „Kunst“. Tallinn
Tamming, A. Hõljumis paak (nõu, vann, anum) - kaasaegne meetod kohtumaks alateadvusega [WWW]
http://www.floating.ee/essee.html (30.05.2010).
Paalits,M. Femme.Saladuslikud Šamaanid [E-Ajakiri] http://www.femme.ee/aktiivne/uudised/uudishimulik/mitmesugust/2978?print_article=1 (30.05.2010).
Raave, R. Luup. Narkomaania kui uus initsiatsioon. [WWW] http://www.postimees.ee/luup/00/08/elu2.shtm (30.05.2010)
Studio Dré Wapenaar. [WWW]
www.drewapenaar.com (30.05.2010)
Giant Vulva Bicycle Taxi Is Freudian Wet Dream [WWW] http://jalopnik.com/393601/giant-vulva-bicycle-taxi-is-freudian-wet-dream (30.05.2010)
Thor Larsen Design [WWW]
http://www.ovalia.com/eng_ovalia.htm (30.05.2010)
